Uurimus elavhõbedast, tiomersaalist ja nende seosest
närvisüsteemi arenguhäiretega.
Lyn Redwood
Lyn Redwood on litsentseeritud medõde
(RN), meditsiini magistrikraadiga (MSN). Ta on avaldanud artikleid
ja meditsiiniuurimusi, ta on mittetulundusorganisatsiooni SAFEMINDS
(Sensible Action For Ending Mercury Induced Neurological Disorders)
president http://www.safeminds.org/
Artikkel on tõlgitud ajakirjast Mothering Magazine
nov/dets 2000.
Rohkem kui 60 aastat tagasi litsentseeris USA Toidu-ja Ravimiamet
(FDA) säilitusainena tiomersaali, tollal vähetuntud aine.
Täna küsivad paljud vanemad, kas mitte seesama aine pole
vastutav autismiepideemia ja õpiraskuste eest.
Tiomersaal.
Kehtiva arusaama kohaselt satub elavhõbe inimese organismi
kas keskkonnast, toidust, hambaplommidest või harukordsetest
õnnetusjuhtumitest. Hiljuti tuli avalikkuse ette aga veel
üks väga levinud elavhõbeda allikas. Selle nimi
on tiomersaal.
Tiomersaali registreeris FDA 1930tel aastatel lisaainena. Sellest
ajast peale on tiomersaali kui säilitusainet kasutatud mitmesugustes
meditsiinilistes ja bioloogilistes toodetes bakteriaalse saastumise
vältimiseks, kaasa arvatud vaktsiinides, immuunglobuliinis,
käsimüügi silma- ja ninatilkades.
Tiomersaali oht peitub selles, et ta sisaldab kaalu järgi 49,5%
etüül-elavõbedat Elavhõbe on inimesele mürgine
ning seda on ammust aega peetud mitmete tervisehädade põhjuseks.
Eriti ohtlik on elavhõbe kiirelt arenevale loote- ja imikuajule.
USA riiklikud ametid on kehtestanud elavhõbedale ohutusnormid,
kuid tõde on see, et tegelikult on elavhõbe ohtlik
mürk ka väikeses koguses.
Tiomersaal on vesilahustuv, kreemjas kristalliline pulber. Inimese
kehas muundub ta etüülelavhõbedaks ja tiosalitsülaadiks.
Kirjandus, mis käsitleb tiomersaali omastamist ja kehast väljutamist
on aegunud ja toksikoloogiline informatsioon puudulik. On registreeritud
mürgitus- ja surmajuhtumeid pärast juhuslikku kokkupuudet
suure koguse tiomersaaliga.
Toidu-ja Ravimiameti avastus
USA Toidu-ja Ravimiameti Moderniseerimise Seadus, mis jõustus
1997, sisaldas peatükki, mis nõudis ametilt nimekirja
koostamist kõikidest ravimitest ja toitudest, mis sisaldasid
tahtlikult lisatud elavhõbedakomponente ja nende komponentide
kvalitatiivset ja kvantitatiivset analüüsi.
Võib ju kohe küsida, miks FDA seda regulaarselt pole
teinud. Kuigi Toidu-ja Ravimiameti kohus on kindlustada toodete
puhtus, ohutus, tõhusus ja efektiivsus, pole toodete litsentseerimisel
selliseid analüüse kunagi nõutud. Antud ülevaates,
mille valmimine võttis aega 2 aastat, avastas FDA, et imikud,
kes saavad tiomersaali sisaldavaid vaktsiine, saavad sellega koos
rohkem elavhõbedat, kui riiklike normidega on ette nähtud.
Imikuvaktsiinid, mis rutiinselt sisaldasid tiomersaali, olid DLT
(difteeria-läkaköha-teetanus), B hepatiit, Hib (Haemophilus
influenzae tüüp-b) . Haiguste Kontrolli Keskuse (CDC)
poolt ettekirjutatud vaktsineerimiskalendrit järgides said
beebid 0,0(?) (st mõned vaktsiinid olid tiomersaalivabad)
kuni 187,5 mcg elavhõbedat, sõltuvalt erinevate tootjafirmade
vaktsiinidest. Pooleteistaastase lapse elavhõbedakogus võis
ulatuda kuni 237,5 mcg-ni.
USA Keskkonnakaitse Agentuuri (EPA) poolt kehtestatud lubatud doos
on 0,1 mcg kilogrammi kohta päevas. Kui keskmine 5-kilone beebi
sai kahekuuselt kätte kõik ettenähtud tiomersaali
sisaldavad vaktsiinid, siis sai ta sel päeval kokku 62,5 mcg
elavhõbedat – 125 korda EPA lubatud normist rohkem!
Ja kuigi tegelikkuses sai laps elavhõbedat vaid neljal vaktsineerimise
päeval selle aja jooksul, korrutas FDA oma analüüsis
Keskkonnakaitse Agentuuri normid 180 päevaga. On hämmastav,
et FDA otsustas jaotada laste tegelikult saadud elavõbedakoguse
ühtlaselt lapse esimesele kuuele elukuule, näidates, nagu
oleksid lapsed saanud iga päev väikese koguse elavhõbedat
ning raporteeris siis, et saadud kogused on kehtestatud normidest
vaid veidikene kõrgemad.
Toksikoloogid kinnitavad, et elavhõbeda farmakokineetiliste
omaduste ja tema pika eluea tõttu inimese organismis pole
väikeste dooside manustamine pika aja vältel võrreldav
ühe suure doosi mõjuga, mis on organismi süstitud
ühekorraga. FDA poolt kasutatud analüüsimeetod võimaldab
aga vääralt näidata, nagu oleksid kogused tegelikest
väiksemad. Kui me arvutame elavhõbedakogust tiomersaalis
lähtudes tegelikest annustest päeva kohta, siis mitte
ükski vaktsiin ei vastaks EPA ohutusnormidele.
Võime tuua lihtsa analoogi Tylenoliga (valuvaigisti): kui
Tylenoli võib võtta 4 tabletti päevas 6 tunniste
intervallidega kuu aja jooksul, siis peaks ka 120 tabletti Tylenoli
ühe päeva jooksul sisse võtta olema sama ohutu.
Tegelikult on viimase variandi puhul tegemist surmava doosiga.
Samal ajal kui avaldati FDA analüüs, avaldas ka Ameerika
Pediaatrite Akadeemia (AAP) arstidele vahearuande tiomersaalist
vaktsiinides. Aruandes nõustusid nii AAP kui Avaliku Tervise
Teenistus, et tiomersaali kasutamist vaktsiinides peaks vähendama
või lõpetama, öeldes, et isegi potentsiaalne
risk tekitab muret (1). Ja kuigi aruanne käsitles
vaktsiinides sisalduva elavhõbeda võimalikku kahjustust,
öeldi seal selgelt välja, et pole mingit tõestust,
et selline kahju on sündinud. Aruandes öldi, et “tiomersaali
sisaldanud vaktsiine saanud imikute ja laste verd, uriini või
juukseid pole vaja testida elavhõbedasisalduse kontrollimiseks,
sest analüüsis avastatud kogused oleksid küllalt
väikesed ning lapsed ei vajaks ravi”. Ilma selliste testideta
on loomulikult võimatu kindlaks teha, kas “kahju on
sündinud” või mitte.
Ajalooline ülevaade.
On huvitav tõdeda, et tiomersaal võeti kasutusele
vaid mõned aastad enne seda, kui arst Leo Kanner kirjeldas
uut vaimset häiret, mis erines “märkimisväärselt
ja erakordselt kõigest, mis seni kirjeldatud.”(2).
Alguses diagnoositi autismi sagedamini jõukamates peredes,
kuid 1970teks oli haigus sotsiaalmajanduslikult ühtlaselt levinud.
See ilmne demograafiline laienemine toimus paralleelselt riiklikult
sponsoreeritud programmidega, mis tegid vaktsiinid kättesaadavaks
kõikidele lastele.
1980dad ja eriti 1990dad tõid kaasa väga suure autismi
spektri haiguste (ASD) tõusu. 1980te lõpus ja 1990te
alguses lülitati vaktsineerimise kalendrisse kaks uut vaktsiini
- B hepatiit ja Hib, manustades mõlemaid imikutele 3 korda
nende esimese poolaasta jooksul. Nende lisamine kolmekordistas lastele
antud elavhõbedakoguse, juhul kui kõik saadud vaktsiinid
sisaldasid tiomersaali.
Probleem on veelgi suurem, kuna elavhõbedaga puutub loode
kokku juba üsasiseselt nii immuunglobuliini manustamise kaudu
(traditsiooniliselt saavad seda ravi reesusnegatiivsed emad) kui
ema toidu ja hambaplommide ning keskkonnasaastumise kaudu.
Käimasolevad uuringud.
Värske informatsioon elavhõbedaga kokkupuutunud elanikkonna
laiaulatuslikust epidemioloogilisest uuringust lubab arvata, et
hootised suured kogused elavhõbedat on palju kahjulikumad
kui igapäevased väikesed kogused. Üks uuring käsitles
lapsi, kes olid hooti üsasiseselt saanud märgatava koguse
elavhõbedat ema toidust (kalast). Tollal arvati, et kogus
on ohutu. Aastaid hiljem andsid nende laste mälu, tähelepanu,
keele ja motoorika testid eakaaslastest märgatavalt madalama
tulemuse(3).
Hiljutises uurimuses mõõdeti 15 enneaegse ja 5 ajalise
beebi elavhõbedataset enne ja pärast vaktsineerimist
B hepatiidi vaktsiiniga, mis sisaldab 12,5 mcg etüülelavhõbedat.(4)
Enne vaktsineerimist ei olnud gruppide elavhõbedatasemes
vahet, pärast vaktsineerimist oli mõlema grupi elavhõbedatase
tunduvalt suurem. Statistiliselt oluline on aga, et enneaegsetel
beebidel oli vaktsineerimisjärgne elavhõbedatase 3 korda
suurem kui õigeaegselt sündinutel. Ühel enneaegsel
beebil tõusis pärast vaktsineerimist elavhõbeda
tase koguni 23,6 mcg-ni liitri kohta. On teada, et selline kogus
tekitab juba närvisüsteemi arengu häiret.(5)
Vaktsiine kalendrisse soovitava komitee ACIP koosolekul Atlantas,
21.juunil 2000 a. esitas Thomas Verstraeten ülevaate Rahvuslikust
Immuniseerimise Programmist tiomersaali sisaldavate vaktsiinide
kohta Vaktsiiniohutuse Andmebaasi (Vaccine Safety Datalink) alusel.
(6) Programmis osales üle 400 000-e lapse.
Sellest andmebaasist võeti välja üle 100 000 lapse
kaardi, et määrata vaktsiinidega saadud tiomersaali kogus
ja spetsiifilised närvisüsteemi arengu häired. Statistiliselt
märkimisväärsed seosed leiti mitmel juhul. Näiteks
kahe kuu vanuselt saadud kumulatiivsete tiomersaalikoguste ja üldiste
arenguhäirete vahel; kolme kuu vanuselt saadud koguste ja tõmbluste
(tics) vahel; kuue kuu vanuselt saadud koguste ja tähelepanupuudulikkuse
(ADD) vahel; ühe, kahe ja kolme kuu vanuselt saadud tiomersaalikoguste
ja kõne/keele arengu ning üldiste närvisüsteemi
arengu häirete vahel.
Aruandes nädalavaljaandes Weeky Epidemiology Record,
milles uuriti tiomersaali kasutamist vaktsiinide säilitusainena,
nenditi järgmist: “ Oma ohutushinnangus ei saa me käesoleval
ajal välistada, et eksisteerib nõrk võimalus
arenguhäireteks ja –hälveteks, mis on põhjustatud
kumulatiivsest kokkupuutest vaktsiinides sisalduva tiomersaaliga.
“(7)
Mis järgmiseks?
Meil on väga vähe informatsiooni
- etüülelavhõbeda metabolismist ning väljutusest
organismis ja elavhõbeda mürgisusest;
- milline elavhõbeda tase ema organismis kujutab endast ohtu
lootele või milline kogus elavhõbedat on ohtlik lapsele
tema närvisüsteemi arengu olulistel etappidel,
- kuidas mõjuvad organismile suured aeg-ajalt saadud doosid
etüülelavhõbedat võrreldes igapäevaste
väikeste suu kaudu manustatud metüülelavhõbeda
doosidega.
Nendele küsimustele otsivad vastuseid nii riiklike agentuuride
uuringud kui ka erauuringud.
Ei ole olemas ühest arusaama, kuidas paremini diagnoosida ja
ravida kõrgendatud elavhõbedatasemega lapsi. Tõsise
huvi orbiiti on tõusnud ravimeetod, kus metalli siduvad aineosakesed
(chelating agents) läbivad ka hemato-entsefaalbarjääri.
Uuritakse võimalust sel moel ravida ka pika aja vältel
toimunud kahjustust, mis leidis aset lapse arengu olulistel faasidel.
Hiljutisel autismikonverentsil kinnitasid mitmed autistlike lastega
tegelevad arstid, et nad on ravinud neid kui kõrge elavhõbedatasemega
laps ja on saanud suurepäraseid tulemusi käitumise, kõne
ja mälu arengus peale raviprogrammi, mis seisnes keha oksüdatiivse
stressi ja keha metallisisalduse vähendamises.
Mida teha?
Ülaltoodud informatsioonist hoolimata on USA Toidu- ja Ravimiamet
vaktsiinitootjatele ainult “soovitanud” tiomersaali
vaktsiinides vähendada või elimineerida. Kuni uued uuringud
ei tõesta, et tiomersaal on imikutele ohutu, oleks mõistlik
eelistada elavhõbedavabu vaktsiine. Rääkides tiomersaalist,
märkis Neal Halsey, kes on John Hopkinsi Ülikooli Vaktsiiniohutuse
Instituudist, et “Me võime öelda, et tõestust
kahjulikkuse kohta pole, kuid tõsi on, et keegi pole seda
ka otsinud.”(9)
Endiselt on müügil suur hulk tiomersaali sisaldavaid vaktsiine.
Nii avalikkus kui meditsiinitöötajad peaksid olema teadlikud
nii tiomersaali sisaldavatest kui tiomersaalivabadest vaktsiinidest.
Lapsevanemad teevad turuuuringuid, et leida oma lapsele ohutumat
turvatooli ja mänguasju, kuid nad ei tea, et samasugust eeltööd
tuleks teha ka vaktsiinide puhul. Tiomersaal on nüüdseks
eemaldatud muuhulgas lateksvärvidest ja paljudest teistest
toodetest just põhjusel, et ta on lastele mürgine.
Ja kuigi Toidu-ja Ravimiamet on keskendunud praegu lastevaktsiinidele,
tuleks vaatluse alla võtta kõik (ka täiskasvanute)
vaktsiinid, mis sisaldavad tiomersaali.
Viited
1. American Academy of Pediatrics “Thimerosal in Vaccines:
An Interim Report to Clinicians” (1999) www.aap.org/policy/re9935.html
2. L.Kanner “Autistic Disturbances of Affective Contact”
The Nervous Child 2, no 3 (1942-1943)
3. P.Grandjean, jt., “Gognitive Perfomance of Children Prenatally
Exposed to “Safe” Levels of Methülmercury”
Environ. Res 77 (1998)
4. G.Stajich, jt, “Iatrogenic Exposure to Mercury after Hepatitis
B Vaccination in Preterm Infants”, J.Pediatrics 136, no 5
(2000)
5. P.Grandjean, jt, “ Methülmercury: Significance of
Intrauterine and Postnatal Exposures”, Clin.Chem.40, no 7
(1994)
6. P.Stehr-Green “Review of Vaccine Safety Datalink Information
on Thimerosal-Containing Vaccines”, presentation to the Advisory
Committee on Immunization Practices, 7-8 juuni 2000
7. “Thimerosal as a Vaccine Preservative”, Weekly Epidemiology
Record 75, no 2 (2000)
8. Defeat Autism Now conference, Boston, USA, 2002
9. “Uproar Over a Little-Known Preservative, Thimerosal, Jostles
US Hepatitis B Vaccination Policü”, Hep.Control Rep.
4, no 2 (2000)
koobas.hobune.stream
